12 raundi ja rohkem

Autor: Kristjan Koik

Kaalulangetus ei ole sprint vaid maraton. Sama lugu on elukestva treenimisega. Mõlemal juhul tagab edu järjepidevus ja teadlik lähenemine, mõtestatud tegutsemine. Kiireid lahendusi ei ole. Mis kiirelt tuleb see kiirelt läheb. Reaalsus on see, et tulemuse nimel tuleb tegutseda. Ja seda sellises tempos, et ära ei kustuks ja protsess oleks nauditav. See on oluline. Sellest aru saades muutub teekond rõõmsamaks.

Arbuusidieet viis kiirelt puusadelt üleliigsed kilod ja hetkeks rõõmustasingi kui kaalule vaatasin, aga mu treener küsis – kas nii jätkates kestaksin ma kaksteist raundi või rohkem? Ma ei saanud aru. Mida ta selle all mõtles? Ta ütles, et kujutaksin oma kaalulangetuse või trennis käimise teekonda ette kui kaheteist raundist poksimatsi. Või isegi pikemat, ajalimiidita. Hmm, jäin mõttesse. Kuna olin varem talle rääkinud, et kunagi nooremana harrastasin erinevaid kahevõitlusalasid, siis ju selle pärast ta selle näite võttis. Tänu sellele sain suurepäraselt aru kui raske võib olla, kui mõtlematult lahmida ja igasse lööki 100% panna. Tuleb targalt tegutseda.

Tõepoolest, kaua ma sellise jõuetu olemisega, kehvema enesetunde ja tühja kõhtu kannatades suudaksin vastu pidada? Ja mis edasi saaks? Nad räägivad, et tahtejõud on piiratud ressurss. Tundub nii, sest pikka matši ma arvatavasti nii ei kestaks. Ajalimiidita matši kindlasti mitte.

Kui treenisin pidevalt maksimaalselt pingutades suutlikkuseni tundsin peale igat treeningut rahulolu saavutatu üle ning olin uhke läbimärja särgi ja kulutatud kalorite üle. Mulle meeldis ikka öelda, et kui täiega ei tee, siis pole mõtet üldse teha. Peale trenni pidin ikka tundma, et olen küps mis küps, siis oli asi õige. Nüüd meenub treeneri küsimus ja ma mõtlen aga kas ma kestaks nii kaksteist raundi või rohkem? Vaevalt. Mäletan kui küsisin treenerilt, et kas trepist alla minek peabki nii valus olema ja kas treenituse tõustes puhkepulss peabki tõusma? Kas ma üldse saan paremaks ja arenen või ma lihtsalt uhan ja väsitan ennast?

Sellised olid jutud siis. Oleks keegi mind kohe hoiatanud liiga kiire tempo valimise eest. Oleks ma vaid teadnud kuidas tempot valida. Ma ikka panin stardis gaasi põhja. Motivatsiooni oli, sain selle kuskilt, uusaasta vist. Igatahes nüüd tean, et võtsin tempo, millega ma esimeste raundide lõpuks olin surmväsinud. Minut minutilt tundsin üha rohkem, et edasi tuleb mul võidelda justkui kahe vastasega – teise võistlejaga ja väsimusega. Tegelikult kolme vastasega – mu enda mõtted pöörasid ka minu vastu. Frustratsioon kuhjus, endas tekkisid kahtlused, teekond muutus väga piinarikkaks ja lõppu ei paistnud kuskilt. Naeratus oli ammu näolt kadunud. Kurat, ometi ma alles alustasin… Tundsin häbi, andsin alla. Juhtub. Mõtlesin, et puhkan veidi ja alustan uuesti, järgmine esmaspäev. Või äkki pigem uuest kuust? Esimesel kuupäeval parem, jääb hästi meelde, hea teistele rääkida hiljem. Koguaeg midagi häiris ja aeg tundus ka vale. Mõtlesin, et ei tea kas millalgi tuleb ideaalne aeg ka?

Ei, nii ei saa jätkata. Mõistsin, et midagi tuleb muuta. Ma alistusin iseendale. Pidevalt. Jah, ka vastased ehk välised tegurid, mida kõike ei saa kontrollida, tegid mu elu raskeks. Poleks pidanud matše nii raskete vastaste vastu ette võtmagi mõtlesin, saamata aru, et antud juhul polnud vastased suurimaks probleemiks. Sõbrad, miks te ei öelnud, et võiks jõukohasemate vastastega sarved ristata? Miks te ütlesite, et pane täiega, et pole hullu midagi? Nüüd tean, et sõprade ja lähedaste toetus on oluline. Tahtsin järjepidevalt esimese raundi nokauti ja ilusat elu peale seda. Olin küll kuskilt kuulnud, et paljud teevad (nii treeningutega alustades kui ka toitumisharjumusi muutes) selle vea, et alustavad liiga agressiivselt ja lendavad hurraaga peale ega mõtle ette. Aga mina olin rauast, enda arvates. Kooliajal ju jaksasin vabalt.

Tagantjärgi mõeldes oleks veidi teistmoodi lähenenud. Oleks alustanud tasa ja targu, konsulteerinud treeneriga, tunnetanud tempot ja väliseid mõjutajaid. Oleks arvestanud, et takistused on normaalsed ja neid tuleb ette ka minul. Oleks mõistnud, et kui saangi mõned löögid sisse (sööngi mõned friikartulid liiast, pingutangi mõne harjutusega üle või jääb mõni trenn vahele), siis see ei vii veel rivist välja. Oleks kohanenud erinevate olukordadega ja saavutanud taas rütmi, mida olnuks võimeline hoidma. Oleks harjutanud uusi harjumusi. Nüüd tean, et teekonnal tuleb ette ootamatusi, selline on reaalsus, ma ei saa kõike kontrollida, miski ei pruugi minna ideaalselt. Aktsepteerin seda, võtan seda nii nagu see on, sest selline on elu. Tõenäosus, et võidan koguaeg kõik raundid on väike, tõenäosus, et teen kõike perfektselt on veel väiksem. Nüüd kui seda mõistan, naudin teekonda hoopis rohkem. Valutumalt, naeratus näol ja võin vabalt kesta kõik raundid. Saan aru, et jätkusuutlik on ainult õige tempo.

Ehk on sul sellest loost abi ja proovid oma kaalulangetamise teekonnal või oma üldfüüsilise vormi parandamisel lähtuda samast põhimõttest – vali tempo, millega suudad kesta kaksteist raundi ja rohkemgi. Proovi kontrollida neid muutujaid mida sinul on võimalik kontrollida ja oota ootamatusi. Neid tuleb ja see on täitsa normaalne. Aga kohane, ära lase ennast rööpast välja viia, ära lase tujul langeda ja usu, et saad hakkama ja jätka. Lihtsalt jätka. Samm sammu haaval. Ole paindlik ehk kasuta neid lööke (sööke/harjutusi) ja kombinatsioone, mis sulle istuvad, ära ole jäik, ole paindlik. Harjuta oma uusi harjumusi ja ümbritse end toetavate inimestega. Kui vaja võta nurka treener, kes annab juhiseid, aitab ja toetab. Sa ei ole kaotaja, vaid võitja. Ja nüüd, pane kindad kätte ja astu uuesti ringi!

Kas oled proovinud ühte või isegi mitut dieeti, aga see ei ole sulle tulemusi toonud?