Eksimine pole ebatavaline, kuid siiski tundub see meie enda eludes sageli väga harv. See tundub isegi nii harv, et peaksime natuke mõtlema selle üle kui harv see ikkagi tegelikult on. Ajalugu on täidetud teooriatega, mida loetakse inimkonna suurimateks vigadeks (näiteks maakera kuju kohta või see, et Maa on kosmose keskpunkt). Teadus liigub edasi neid vigu korrigeerides, aga aja möödudes leitakse, et ka need parandused võivad osutuda valeks. Isegi ka kõige tugevamana näivad teaduslikud teooriad võivad osutuda lõpuks valeks (või puudulikuks). Selle tõttu peame me eeldama, et teooriad, mida praegu usume, võivad ka valed olla.
Enamus meist püüab enda uskumustele kinnitust leida sinnamaani, et me praktiliselt ei hindagi oma uskumuste tõesust. Me eeldame, et need on õiged (meie uskumused ikkagi). Teadlased aga kommuunina või isegi indiviididena püüavad leida vigu. Nad üritavad enda uskumusi kahtluse alla seada. Hüpoteesi all mõistetakse teaduslikku oletust, mille tõesus ei ole kindlaks tehtud. Hüpotees võib potentsiaalselt osutuda valeks (selle tõttu peab see olema testitav). Teadusliku teooria all seevastu mõistetakse seletus- ja ennustusjõuga väidete ja argumentide süsteemi, mille üks omadus on see, et selles pole veel suudetud vigu leida. Aga ka selles võidakse vigu leida – ükskõik kui palju tõendust selle kinnituseks tundub olevat ja ükskõik kui populaarne see on. Ja kui mingis teoorias leitakse viga, siis seda sündmust loetakse teaduse eduks, mitte hävinguks. Teadmiste areng sõltub praeguste teooriate kokkukukkumisest uute avastuste näol. Eksimine ei vii meid tõest eemale, vaid samm-sammult tõele lähemale.
See, kuidas me oma maailmast infot saame, on eksimisele üles ehitatud. Kõigepealt kasutame me oma meeleelundeid info hankimiseks ja seejärel tõlgendame me seda saadud infot. Meie tõlgendusel on väga palju ruumi eksimiseks, kuna see sõltub meie kogemusest, minevikust, ususüsteemist, keskkonnast ja paljust muust. Aga meil pole sageli endal aimugi, kus me mõtlemises vigu võime teha, sest kõik käib alateadlikult ja justkui automaatselt. Isegi kui sa oled elukutseline filosoof (või teisiti öeldes, mõtleja), on sul väga raske öelda, et sa tead midagi kindlalt.
Kuna eksimine on inimlik ja kõik teevad seda, siis seda enam võiks olla ettevaatlik enda väidete ja järelduse tegemisel ning avaldamisel. Alustada tuleks iseendast ja küsida kas mul ikka on õigus. Miks ma olen nii kindel, et see, mida mina usun, on õige, mitte hoopis midagi muud? Millele mu uskumus tugineb? Kas see, mida ma usun ja väidan, on fakt või lihtsalt arvamus/eelistus? Kui keegi juhib tähelepanu vigadele või puudustele meie väidetes, siis ei pea kartma oma seisukohta muuta või ümber kujundada. Täiesti normaalne on ka tänada seda inimest, kes aitas õigele teele suunata.
“The good thing about being wrong is if I see evidence of a better way, I can change my stance and be right again.” – Dean Somerset