Mõtted saate “Kaalul on rohkem kui elu” kohta

Kolmapäeval, 5. veebruaril, näitas TV3 saate “Kaalul on rohkem kui elu” 2. hooaja 1. osa. Küsisime lugejatelt, kas nad sooviksid, et me saatest ülevaate blogisse kirjutaksime. Üle 30 inimese tundsid selle vastu huvi. Siit saab vaadata saadet kordusena: http://www.tv3play.ee/sisu/kaalul-on-rohkem-kui-elu/354571?autostart=true

Põhjus, miks me tahame sellest kirjutada, on see, et inimesed ei tohiks võtta selles saates tehtud valikuid, otsuseid ja soovitusi ilmtingimata enda kaalulangetuse strateegiateks. See on televisioon. Võimalik, et saate treener ei treeni oma kliente tegelikult üldse nii, aga et rohkem publikut saada, tehakse saate formaat selliseks.

Meie eesmärk pole kritiseerida isikuid, kes selle saate koostasid, vaid väiteid ja soovitusi, mis saates kõlasid. Meil pole isiklikult mingit vimma kellegi vastu, kes saates osalesid, küll aga arvame, et saate vaatajad väärivad teada, mis saates meie meelest pigem valesti on.

Me tahame juhtida tähelepanu sellele, et kaalulangetus võib teistmoodi käia. Ei pea piinlema, ei pea toidugruppe vältima, ei pea nii karme treeninguid tegema, ei pea kartma trenni minna jne.

Treening

Saates osalenu oli 120 kg kaaluv naine, kes polnud viimased 3 aastat treeninud. Kehakaal ja pikk eemalolek treeningust võiks panna treenerit mõtlema, et treenitav võiks alustada väga vaikselt ning harjutused võiksid olla jõukohased. Naise harjutuste valik ei olnud meie arvates talle jõukohane: ”kosmonaudid”, üles surumised, sörkjooks, mäkkejooks.

Sellised loosungid, nagu

“Appi ma ei suuda, mul läheb pilt eest ära”,

“Nüüd ma ei tee enam mitte ühtegi asja”,

“Vastik, kurnatud’’

võiksid kõik olla häirekellad treenerile, et treening pole jõukohane ning motivatsioon treenida on madal, mille tõttu tasuks treeningkavas muudatusi teha. Veel parem oleks meie arvates olnud üldse sellist asja ennetada.

Treeneri motiveerimistehnikad ei tohiks meie arvates sisaldada selliseid lauseid stiilis:

“Väike laps jõuaks tund aega ronida, sa ei jõua ühte minutitki”,

“Iga nädal niiöelda sundkaaluda”.

Milleks motiveerida läbi hirmutamise ja enesehinnangu maha surumise?

Toitumine

Sellised väljendid, nagu

“Et kaalu langetada, tuleb naisel loobuda kõigest sellest, mida ta seni nautinud on”,

“Jäätis = oioioioi = palju kükke”,

“Kui teatud asjad su menüüs (jutt makaronidest, jäätisest jne) edasi on, siis sa pead ennast hulluks rabelema”,

“Ma ei oleks uskunud, et mul seal nii palju halbu asju on”,

“Täna õnneks libastumiseohtu pole, sest kõik toiduained, mida Erik kohale tõi, on tervislikud”

on kõik näited väärarusaamast, et on olemas “head” toiduained, mida võib justkui ükskõik kui palju tarbida, ja on olemas “halvad” toiduained, mida justkui ei võiks tarbida. Miks saates ei räägita kordagi toidukogusest vaid ainult “headest” ja “halbadest” toitudest?

Kui tehti süüa, siis tõi treener meie arvates väga head toiduained lauda. See on kindlasti positiivne, et soovitakse, et inimene sööks kvaliteetset toitu! Kindlasti tahame me suunata inimesi valima tervislikumaid valikuid, kuid me peaksime neid harima ka toidukoguste, söömisviiside ja muude oluliste punktide osas lisaks toiduvalikutele.

Kas tõesti oli kõiki neid toidulisandeid sellele naisele vaja? Eriti kui algselt leiti sisuliselt ainult raua osas puudusi ja arvestades, et inimene hakkas nüüd tõenäolisemalt toiteainerikkamaid toite sööma kui varem.

Naine tunnistas, et peab menüüst 50% ulatuses kinni ning et tal on pasta, pitsa ja saia nälg. Sellises olukorras oleks võinud kohe treeneriga suhelda ning plaanis muudatusi teha, et plaan oleks piisavalt lihtne, et inimene seda enamus ajast järgida suudaks. Nende isude taltsutamisega tuleks meie arvates samamoodi tegeleda, sest vastasel juhul võib see lõppeda ühe suure ülesöömisega ning senine raske töö ja vaev luhta minna.

Eesmärgid & tulemused

“Ma tahan, et inimene hakkaks kaotama kaalu 2 kg nädalas”,

“Ma loodan, et 16 kg tuleb ikkagi ära”,

“Ma olen närvis, ma kardan seda numbrit”,

“Ma olen ennast alt vedanud ja kõiki teisi, kes mulle selle võimaluse on andnud”,

“Treeneri reaktsiooni kardan ma täiega, sest ma hakkan mööda päid ja jalgu saama”

näitavad kõik, et kaalulangetajale seati meie arvates väga kõrged eesmärgid ja ootused. Seda tegelikult nii pere, treeneri kui ka saadet vaadanud inimeste poolt. Ainult üks sõbranna tõi välja positiivseid külgi naise tubli töö juures.

Sellised treeneri märkused, nagu

“Alla 100% ei soovinudki ma temalt midagi saada” ,

“Kohe hakkab klient kaaluma ja ma pean ütlema, et ma pole positiivselt meelestatud sellepärast, et pole põhjust selleks” ,

“Mida sa küll teinud oled?!”

pole meie meelest toetavad ja motiveerivad märklaused, vaid võivad tekitada inimesele liigse pinge.

Positiivne oli meie arvates kiri, mis naisele saadeti. See tekitas tal hea tuju ja ta tundis, et selle eesmärgi nimel pingutamine on seda väärt. Meile tundus, et naine tundis ennast hästi, tegi meeldivaid tegevusi, oli sotsiaalne, motiveeritud ning õnnelik, et oli siiski tublisti kehakaalu langetada suutnud.

Mida siit kaasa võtta?

Meie arvates näitavad kõik need eelnevad tsitaadid, et kaalulangetajale püstitati väga suured eesmärgid ja ootused ning igasugune ootustele mitte vastamine sai suure pahameele osaks ning inimese enesekindlus ja enesetunne sai tugevalt pärsitud.

Mõnele inimesele võib tunduda selline saade inspireerivana. Meie meelest loob see aga väära ettekujutuse sellest, kuidas kaalulangetamine võiks toimuda. Kinnisidee kaalu suhtes, kaalulangetus kui tippsport, treening kui enesepiinamine, liigsuured eesmärgid ja ootused, edasijõudnud treeningmetoodika algajal treenijal ja palju muud.

Psühholoog Jorgen Matsi saate kohta:

“Üks selletüübiliste saadete põhiprobleeme on liigne keskendumine kaalunumbrile. See on küll objektiivselt mõõdetav näitaja, mis võimaldab püstitada mõõdetavaid eesmärke, aga sellise teguri nagu tervis mõjutamisel ei tööta – nagu ka sellest saatest näha. Kui vajalikku elustiili muutust tajutakse vahendina (kaalunumbri saavutamiseks), mitte väärtusena iseeneses, siis raugeb jõud kas enne eesmärgi saavutamist (nagu saates juhtus) või langetakse tagasi pärast eesmärgi saavutamist (nagu juhtub enamiku “dieeditajatega”). Isegi kui võttagi saadet sellise eesmärgistamisprojektina (mille otstarbekus on küsitav), siis sai esialgu eesmärk sätitud ilmselgelt liiga kõrgele (osaleja unistus 65 kg) ning alaeesmärkide mittesaavutamisel ei tunnustatud mitte saavutatud töö eest ja ei kohandatud eesmärke vaid keerati kruvi üha rohkem pingule. Saatest ei paistnud eriti välja, et osalejal oleks võimalust olnud end soovitatud treeningu ja toitumise juures hästi tunda ega oma vajalikku ebamugavust ja pingutust väärtustama õppida. Miks peakski keegi tahtma sellistes tingimustes “tubli” olla? Samuti juurutas saates kasutatud keel läbivalt mustvalget ja üleüldistavat mõtlemist (tervislik vs mittetervislik, totaalne läbikukkumine vs positiivne üllatamine jne). Sellise mõtlemise korral tekivadki lihtsamini käegalöömismõtted ning peale tajutud läbikukkumist enesesüüdistused ja lootusetus. Saatest tuli tegelikult kenasti välja, miks enamik ülekaalulisi inimesi sellise lähenemise korral ei saavuta soovitud tulemusi ega püsivat elustiili muutust.”

Safe and effective fat loss will never be marketable – it’s hard to brag that your client lost a pound in one week after all.” Charles Staley

shame

7 Kommentaari
  1. Personaaltreener
    Personaaltreener says:

    Mõelgem tõsiselt sellele, et videoklippe saab edukalt “huvitavaks” kokku lõigata ja tegu on meelelahutusega. Ilmselgelt ei suuda kirjutise autor midagi asjalikku korda saata ja hea on ju teiste tähedesäras tähelepanu saada. Ole veel mõni aasta personaaltreener, õpi selgeks toitumise põhitõed (mitte see, mida Eestis “tasakaalustatud” toitumisest jahutakse), paista silma millegi tunnustusväärsega ja kirjuta siis mõni postitus.
    Palju edu, tolerantsust, teadmisi ja kliente!

    Reply
  2. Mikk
    Mikk says:

    Kui Orgu ja teiste TV staartreenerite meetodid nii hästi toimivad, miks siis on nii raske leida kedagi kes oleks sellises TV formaadis PÜSIVALT kaalust alla võtnud. Kõigepealt ehmatatakse treenitaval 10 kilo kaalu maha ja ülejäänud kuud või aasta võideldakse 1-2 kilo kaotamisega. Juba eelmisel aastal jäi silma, et Kaalul on rohkem kui elu on kas väga ebaõnnestunult valitud osalised või mittetoimiv dieet. Samas meenub, et näiteks tantsud tähtedega saates võtsid pea kõik osalised ilma suurema kärata 5-15 kilo paari kuuga maha. Polnud vaja mingit dieeti. Piisab kui kasutada oma mõistust

    Reply
  3. Reet
    Reet says:

    Lgp Personaaltreener, ehk oskate öelda, mis antud artikli juures valesti oli, samuti seda, miks kuradi pärast need saated siis niimoodi kokku lõigatakse? Kas eesmärk on seda Eesti ülekaalulist populatsiooni tervisliku kaalukaotuse osas harida, või pakkuda rahvale tsirkust stiilis “näe, laisk paks, vaadake kuidas higistab, enam ei tohigi torti süüa, nänänä!”
    Hetkel jääb mulje, et viimast. Kas see on Teie arust õige või mitte? Mis on tervislik kaalukaotus? Kas sajakilone peaks trennis oksele hakkama?

    Reply
  4. Tiiu
    Tiiu says:

    Aga tüdruk ei pingutanud ka ju piisavalt, treenerit silma all ei olnud, siis trenni ei teinud ja sõi, mis tahtis, ei olnud see treener selles süüdi. Kui ise oled laisk, siis ei saagi ju tulemust! Võivad sul viis tv 3 ja mitu treenerit kõrval olla, kui need korraks kõrvalt kaovad, siis kohe vanade harjumuste juurde tagasi.
    Kui rasket trenni ei jõua, aitab ka jalutamine jne. Vabandusi leiab alati.

    Reply
  5. Reet
    Reet says:

    Ma ei saanud saatest päris hästi aru, millal see “tõeline” alla võtmise progamm algas. Neljandal nädalal alustati saalitreeningute näitamisega. Kaheksandal nädalal kaaluti. Eesmärgiks oli alla võtta 16 kilo, ja ta võttis alla AINULT 12 kilo. Saate aru. AINULT 12 kilo nelja (?) nädalaga.

    Kohutav tõesti. Kui mina oleks igas mõttes oma mugavustsoonist välja viidud (põhimõtteliselt 75% erinev menüü (hinnanguliselt, sest midagi talle sinna kappi ju alles jäeti), suuremat osa lemmiktoitudest enam EI TOHI süüa, rasked saalitreeningud – mina näiteks olen suhteliselt sportlik inimene, aga ma v-i-h-k-a-n jõusaalis käimist) ja kõigest hoolimata ikkagi pingutaks, ja siis endas väga pettuks, et ma ikkagi paari kilo VEEL alla ei võtnud, siis ainus asi, mis paneks mind motiveerituna jätkama, oleks treeneri positiivne tagasiside.
    Kritiseerijad, palun saage aru: 12 kilo on palju. 12 kilo on hea saavutus, eriti kui sa sellega alles alustad, pole aastaid trenni teinud ja ilmselt pole ka kunagi üritanud süstemaatiliselt kaalu langetada. (Mingite kiirdieetidega lolli mängimine ei ole ju süstemaatiline kaalulangetus).

    Mina nägin saates inimest, kellele tehti suhteliselt alguses selgeks, et kui sa ikka ennast iga päev lõpuni ei vii ja igas mõttes ei piina, siis me ei ole sinuga rahul. Kas ta treeneri jaoks langetab kaalu või? Vaatajate jaoks või?

    Ma olen ise eluaeg normaalkaalus või pigem seal all otsas olnud, nii et mingit imelist kaalulangetamise kogemust siit ei tule. Aga sellest suudan ma kaine mõistusega küll aru saada, et kui alla võtmist serveeritakse kui midagi, mis on KOHUTAVALT raske ja sa pead kogu aeg pingutama ja ENDAST KÕIK ANDMA, siis sedaviisi suudab ennast püsivalt motiveerida ainult teatud inimtüüp ja enamik meist sellised pole. Mitte keegi ei ole iga päev ideaalne ega anna endast 100%.
    Ma saan aru, et suht igav oleks vaadata saadet, kus räägitakse ilusti, et tee alguses paar väikest muutust, liigu veidi rohkem, vali pood, kuhu saad jala minna, jne jne, siis see ei pakuks eriti pinget. Lahedam on ikka vaadata, kuidas kaalu kaotamine käib suure higistamise, rassimise ja draama saatel. Sel juhul ma küsiks veel kord, mis selliste saadete eesmärk on: inimesi reaalselt aidata või pigem vaatajatele meelelahutust pakkuda, andes samal ajal paljudele ülekaalulistele signaali: niimoodi mina küll ei suudaks/viitsiks/mul pole aega.

    P.S ma olen täitsa heas füüsilises vormis, aga krt ma vihkan neid “kosmonaute”…

    Reply

Trackbacks & Pingbacks

Kommenteeri

Tahad küsida või täiendada ?
Ootame rõõmuga sinu tagasisidet

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *