Tea treenerit: Ilo Rihvk

Aasta siis ei olnud 65, vaid 2000, kui mina esimest korda jõusaali sattusin. Väga paljudel oli selleks ajaks jõusaalitee juba alanud. Esimese jõutreeningu tegin väikses Sõbra Spordikeskuse jõusaalis koos oma kursavennaga. Õnneks oli tegemist väga väikse jõusaaliga, sest muidu ma arvan, et mind ei oleks enam elavate kirjas. Mul oli kohe esmakülastusel vaja kõikide masinate peal rahmida. Kolm või neli päeva olin pärast külma higi ja jubedate lihasvalude käes siruli, aga võtsin ennast kokku ja vedasin oma kondise keha tagasi jõusaali. Kondise jah. Tollel ajal kaalusin ma vaevalised 60 kilogrammi.

Tavaliselt eeldatakse, et treener on ikka kogu elu spordipoiss või –tüdruk olnud – aga võta näpust, kõik ei ole. Minu puberteediiga möödus parklahängides ja kõike muud tehes kui sporti. Eks semudega sai veidi jalkat mängitud ja maalapsena sai suhteliselt aktiivne oldud, aga trennis ma enne 20. eluaastat regulaarselt käinud ei olnud.

Esimesed trenniaastad olin täielikult nakatunud kulturismipisikuga. Tahtsin ikka suureks saada! Rinnapäevad, seljapäevad, jala ja õlapäevad jne olid tavalised treeningrutiini osad. Sõbra jõusaal jäi peagi väikseks ning tuli suuremaid saale avastama minna. Maandusin Planeet Spordis – seal sai tutvutud eesti kulturismieliidiga.

Mäletan selgelt, kuidas Otiga sai eeslit tehtud. Ott minul seljas ja mina Otil seljas. Kahjuks sain ainult ühe korra Oti seljas olla, sest olin liiga kerge ja ta pidi raskema selli otsima. Olin soojendusseeria.

Menüü oli mul tollel ajal kulturistihakatise jaoks igati eeskujulik. Neli toidukorda pluss kaks proteiinisheiki. Siis sai veel luksuslikku elu nautida, ehk vanematega koos elada. Hommikusöögiks oli 5 munavalget, kohupiim koduse vaarikamoosiga ja paar võileiba peale. Ärge muretsege, munakollased raisku ei läinud. Ema tegi neist isale munavõiet ja määris leivale. Kanafileed ja pruuni riisi sai ka suuremates kogustes manustatud. Mäletan, kuidas oma esimese proteiinikotiga koju läksin ja tutikas sheikeris oma elu esimese koksi tegin – ikka piimaga, et rammusam oleks. 10 minuti pärast lõi põhja alt lihtsalt ära. Teine jäi juba püsima.

Seda eluviisi jätkus kuni aastani 2005. Vahepeal olin veel teinud läbi mõned koolitused ja saanud litsentsi olla treener. Tolleaegsel FAF Eesti koolitusel tutvusin Gert Koovitiga ja ta kutsus mind Arctic Sport Club-i treeneriks.

2005 oli minu jaoks pöördeaasta treenerina. Alustasin siis õpinguid Hulli ülikoolis Ühendkuningriigis, erialaks Sport Rehabilitation. Eriala võiks emakeeles olla “spordivigastuste taastusravi”. Kuidas ma sinna sattusin ja mis mind ajendas uuesti ülikooli minema? Ka sellega kaasneb oma lugu. Uuesti ülikooli: jah, ma olen ju paberitega biznissmän (EBS ettevõtlus ja ärijuhtimine sai läbitud).

Ühel päeval 2004. aastal Arcticus tööl olles astus treenerite ruumi sisse noormees, kes tahtis nõu. Mida teha peale põlve ristandsideme operatsiooni? Esimese hooga vaatasin talle suhteliselt rumala näoga otsa ja ütlesin, et ma täpselt ei tea. Ei tahtnud katsetama hakata. Tundsin, et pean enne järgi uurima. Uurisin ja sellest tekkis huvi spordivigastuste vastu. Tartu Ülikooli füsioteraapia ei olnud samas päris see. Tutvudes sealse õppekavaga leidsin, et pean leidma võimaluse kuskil mujal ja rohkem spetsiifiliselt spordivigastustele suunatud õpivõimaluse leidma. Õnneks käis samal ajal Arcticus trennis Robert, kes õppis Inglismaal. Tema rääkis mulle, kuidas sinna õppima saab. Kandideerisin jaanuaris ja septembris istusin lennukile – müüsin oma auto ja võtsin õppelaenu ning vanemad toetasid ka rahaliselt – odav lõbu see ei olnud.

Inglismaal ülikoolis käies jätkasin oma kulturismi suunitlusega treeninguid, vaatamata sellele, et mu unistus saada kulturistiks oli juba paar aastat tagasi purunenud. “Poiss sul ei ole säärt”, oli lause, mis selle saaga lõpetas. Küll ma proovisin, aga näed ei hakanud kasvama.

Biitsepsit nagu veidi oli.

Võrdluseks muidugi ei olnud tegemist just päris Ronnie Colemaniga.

Leidsin Hullis FitnessFirst nimelisse jõusaalide ketti kuuluva klubi ning liitusin sellega. Auto müügist saadud raha ning õppelaen kadusid Inglismaal nagu tina tuhka ning ainult vanemate rahakotile toetuma jäämine ei mahtunud väga minu moraali piiridesse. Seega oli vaja tööd leida. Küsisin siis FitnessFirstist, et kuidas ma sinna tööle saaks. Neil oli seal oma süsteem, mis eeldas teatud kvalifikatsiooni taset. Minu tolleaegsed paberid, mis mul ette näidata olid, kahjuks ei olnud piisavad, et personaaltreenerina tööle asuda. Pidin leidma kursuse, mis annaks mulle võimaluse need omandada. Õnneks olid FAFi tunnistused piisavad, et kursusele saada. Pidin issi käest raha juurde küsima – kahjuks. Käisin kursused läbi ja sain diplomi ning õiguse alustada tööd personaaltreenerina. Kindlustus oli ka vaja veel teha – juhuks, kui kellelegi hantli varbale pillan või mõne muu terviserikke tekitan.

Toitumine Inglismaal päris sama rada edasi enam minna ei saanud. Aega ei olnud lõunaks muud teha, kui omletti või supernuudleid või nende kombinatsiooni, aga kaks proteiinisheiki olid omal kindlal kohal edasi. Tänasel päeval peavad makaronid olema väga hästi tehtud, et ma neid süüa suudaksin.

2008. aastal Inglismaalt kõrgelt harituna naastes asusin ma tööle FC Flora jalgpalliklubisse, Eesti Jalgpalli Liitu ja jätkasin ka sealt, kus Arcticus pooleli olin jäänud. Siis mõistsin, et lõpukell on stardipauk ja tõeline õppimine hakkab pihta alles “päriselus”. 28 aastat vana olin selleks hetkeks!

Floras olin ma esindusmeeskonna ja jalkaliidus Eesti koondise füsio. Liiga kaua see kogemus teatud põhjustel ei kestnud. Sellest ajast algas periood, kus ma oma treeningute ja toitumisega ei saanud kindlasti olla eeskujuks. Pigem omandasin ütluse, et tegutse mu sõnade, mitte tegude järgi (kindlasti valetpidi lähenemine – sõnad ja teod peavad käima käsikäes). Treeninguteks oli väga raske aega leida ning regulaarsus kadus. Peale esimest Flora ja Jalgpalli Liidu kogemust tuli vaheaasta, kus sain juurde rohkem vaba aega ning võimaluse uuesti trennilainele saada. Jah, esimest kogemust. Jalgpall on südames ja ma olen selles süsteemis veel olnud. Võib isegi öelda, et olen nii rumal olnud ja samas kirikus kaks korda peksa saanud.

Siit edasi jätsin füsioteraapia ja spordivigastuste tee tahaplaanile ja keskendusin rohkem treeneritööle. Selles suunas viis mind arusaamine, et mulle meeldib rohkem inimesi ja sportlasi treenida kui ravida ja masseerida. 4,5 tunni pikkused massaažiseanssid ei ole see, mida ma teha tahaksin. Samuti üldkehaliste treeningute valdkond tollel ajal oli ja kahjuks ka täna on füsioterapeutide ja/või kergejõustiku ning jõusaalitreenerite kanda. Ma mõistsin, et selleks, et arendada sportlast olemaks parem tema valitud spordialal on vaja rohkemat kui teada, kuidas rinnalihaseid suureks saab või võimalikult palju väikseid lihaseid aktiveerida.

Algas uus õppimine, mis viimaks viis sporditeadusest lähtuva tõenduspõhise lähenemiseni treeningutele.

Kaks aastat peale ülikooli lõpetamist avaldati mu lõputöö teemal „Investigation to compare static stretching and proprioceptive neuromuscular facilitation contract–relax stretching effects on the visco-elastic parameters of the biceps femoris muscle“ ajakirjas International Musculoskeletal Medicine. Ühekordsed 30-sekundilised staatilised ja PNF venitused ei omanud statistiliselt märkimisväärset mõju uuritud lihaste omadustele.

2010. aastal naasin Jalgpalli Liitu ja alustasin tööd noortekoondiste üldkehalise ettevalmistuse treenerina. Ma loodan, et siinkohal ei kehti ütlus: mida pikem nimi, seda mõttetum amet. Aastake peale seda või umbes samal ajal tutvusin ma Jürgen Zoppiga ning alustasime koostööd, mis teatud vormis kestab tänase päevani. Aastake või paar peale Jalgpalli liidus töö alustamist lahkus noortekoondiste peatreeneri ametist sakslane Frank ning mina otsustasin keskenduda rohkem tennisistidele.

Olin lisaks Jürgenile alustanud koostööd ka Eesti Tennise liiduga, treenides erinevaid noortennisiste ning olles Davis Cup meeskonna ehk Eesti koondise füsio – seda ametit pean korra aastas siiani.

2013. aastal kutsus Flora peatreener Norbert Hurt mind tagasi Florasse. Läksin, sest esimest korda tundus, et saan jalgpallis midagi ära teha, sest seal oldi lahti murtud – nii on kogu aeg tehtud ideoloogiast ja sai uusi asju tegema hakata.

Neid asju, mida füüsilise treenituse arendamiseks jalgpallurile vaja on.

Pool päeva Floras, mingi osa päevast teadliktreening.com asju tehes ja õhtuti klientidega jõusaalis personaaltreeningute tegemine jättis mu nukralt treeningute rongile perroonilt järgi vaatama. Vaatasin, kuidas Gena ja Potsataja treeningute helesinise vaguni äärel istudes laulsid: „Kaugusse, kaugusse viib me tee, viib me tee. Kaugusse, kaugusse vagun sinine……“.

Nagu eelnevast lõigust võib järeldada, siis liitusin 2013. aastal teadliktreening.com tiimiga.

Leping Floraga oli tehtud 2014. aasta novembrini ehk hooaja lõpuni. Sisuline kokkulepe treenerite tiimiga oli sõlmitud ka uueks hooajaks, aga allkirjaõigusliku isiku autogrammi uuele lepingule ei tulnud ja teine ring sai Floras otsa.

Elagu huntkriimsilmsus ehk kvaliteedi surm!

Viimase aasta olen keskendunud teadliktreening.com tegevustele, jätkanud koostööd noortennisistide ja Tennise liiduga ning aidanud treeningutealaselt teiste spordialade sportlasi ning tavainimesi. Positiivne selle kõige juures on see, et sain treeningute helesinise vaguni kätte ja istun koos Gena ja Potsatajaga selle serval. Kaasa ei laula, sest laulda ei oska. Olen teadlikult vähendanud oma töökoormust ja ametite hulka, et jääks rohkem aega treeningutele ja enesearendamisele. Olen valmis koostööks kõigiga, kes soovivad teadlikult treenida.

Ma olen see, kes ma olen ja pürgin selle poole, et mul oleks vabadus teha neid asju, mida naudin!