Tea treenerit: Jass Murutalu

Sporditee

Sihipäraselt spordiga või treeningutega tegelemine ei hakanud mul pihta väga vara. Küll aga sain osaliselt hea baasi Arukülas teises klassis akrobaatikatrennis käies (vb kestis see ka kolmandas). Ok, tunniplaanis oli ka peotants ja rahvatants aga see pole päris see. Enamus ajast sai ikka niisama puude otsas ronitud või kooli pargis ringi joostud/turnitud. Ehk, et sel ajal kui ma noor olin, mängiti veel õues ka.

Kuigi muidu olin lühike ja kehaliselt hilise arenguga, siis kaugushüpe vist tuli kehalise tunnis juba hästi välja. Teisest küljest ühe spordipäevalaadse asja ajal jäin mingis õunajooksus eelviimaseks.

Akrobaatika tulemused koos Joosepiga 🙂

Kolides ja vahetades kooli, liitusin Harmi põhikoolis spordiringiga, eks seal oli põhiliselt korvpall ja jalgpall. See oli kuuendas klassis. Mingitel õhtutel käisin ka suurte härradega korvpalli „mängimas“.

Järgmine aasta hakkas Kose Keskkoolis selge trenn. Klassivenna kutsel liitusin kergejõustikuga. Seda siis seitsmendas klassis. Mind pandi küll varem kooli, olin siis ilmselt 12-aastane. Mõni on sellevanuses juba mingil alal äkki maailmameister vms. Olin küll suhteliselt kiire ja hea hüppevõimega, aga mingi n-ö talent ma küll polnud. Sai erinevatel aladel (kaugus, kõrgus, tõkked, teivas jms) Harjumaa meistriks tuldud korduvalt, aga individuaalalal jäi eestikatelt medal või tiitel saamata. Aastal 2009 tulime Audentese klubiga 4x100m teatejooksus Eesti meistriks. Mõned korrad sai joostud eestikate finaalis, eriti just tõkkejooksus. Parim koht 5. (sisehallis), parim aeg 14,82 (110 m tj õues). Kokku sai kergejõustikuga tegeletud 8+ aastat.  Ei mäleta, et kunagi oleks trennis viilinud. Esimene kokkupuude jõutreeninguga on ka sealt. Õnneks osaliselt tegelesime seal ka akrobaatikaga, nt hea teivashüppe jaoks peab kehatunnetus olema ikka väga hea.

Kergejõustiku aegadest.

Kaheksandas klassis aga lisandus trenne veel. Kas just kõik korraga, aga karate ja korvpall ning natuke ka ujumist. Eks jalkat sai ka taotud. Nii kodus, kehalise tunnis kui ka kergejõustiku trennis. Hiljem Kehras elades käisin ka täitsa jalkatrennis ja mängisime ka mingeid liigasid. Seal olin pigem ründaja ja pigem ei hiilanud tehnikaga vaid kiirusega (aga mitte tingimata kiirendusega).

Pean ütlema, et ega ma ei olnud näiteks heitealades tehniliselt üldse hea. 

Samuti ei mõistnud ma oma täpset rolli korvpallis (kuigi kaitsemäng oli hea) ega jalgpallis.

Kas ei olnud ma ise valmis mõningatest asjadest aru saama või ei osanud treenerid asja selgeks teha. Ilmselt mõlemat. Kahjuks.

Kõige viimane harrastus on olnud MMA ja võitlussport üldse. Kunagi karate ajal tulin oma esimestel võistlustel Eesti ju-jutsu lahtistel meistrivõistlustel teiseks. Pole paha, tundus, et ala sobis, aga miskipärast jäi see pooleli.

Esimene MMA treening vend Atsiga 🙂

Esimese profimatši raske võit (tagantjärgi) kehva ettevalmistuse pealt.

MMA-s on peetud 10 matši (4 profireeglitega), kokku 8 võitu ja 2 kaotust. Sellega sai veedetud umbes kolm aastat ja inimesed pidasid üldiselt seal mind n-ö andekaks. Ma ei ütleks, et see oli kuidagi andekus, küll aga kogu eelnev spordiga tegelemise kogemus, mis aitas seal olla mul edukas (ligi 10 aastat oli ikkagi ju trenni tehtud enne, mis siis, et midagi muud). Mulle oli see põnev ning  ma tahtsin seda protsessi võtta rahulikult. Mingil moel aga liikus asi liiga kiiresti minu jaoks ja võistlemine muutus vastumeelseks, samuti kadus lõpuks treeninghuvi. 

Aga see oli õpetlik ja põnev aeg, samuti ka üldiselt edukas.

Meenub ka üks seik ajast kui üks vana klassivend (tervitused Taavile) oli mulle 20 krooni võlgu ja ma mõtlesin, et olen kõva mees, käin ju ikkagi kergejõustikus ja karates ka ja kui vaja, siis n-ö võtan talt selle raha ära. Löömiseks ei läinud, aga ega seal karates ju maadlusosa polnud ja vastane oli veidi vanem ja võibolla ka mingil põhjusel tugevam, siis leidsin lõpuks end peadpidi kuskil haardes kinni (vist). Igal juhul ma kaotasin ja inkasso variant ei töötanud. Nüüd, olles maitsnud mitmekülgset päris võitlust, on ettekujutus oma võimetest palju selgem.

Viimase profimatši kaotus. Kuigi ettevalmistus oli ok ja asi nägi kõige rohkem MMA moodi välja.

Keegi otsustas teha mu matil tõmblemistest videokokkuvõtte 🙂

Jõutreeningud

Jõutreening jõusaalis hakkas pihta kergejõustiku ajal ja pole siiamaani lõppenud. Eks ma tahtsin ka sixpäkki välja ja käppasid suuremaks, nii käisime mingi aeg klassivend Lauriga kergejõustikumaneeži jõusaalis (ostsime mingil põhjusel ka kreatiini) ja ka kodus oli olemas kang ja raskused. Seal treenisin üksi või sõber Taaviga. Aga ega see pull kõik väga tulemust ei toonud, oli see siis puudulik treening ja/või toitumine või ei olnud veel õige aeg, kus lihased oleks n-ö õitsele löönud. Infot otsisime siis peamiselt Fitness.ee-st.

Toitumine

Toitumises olid esimesed nõuanded Fitness.ee portaalist, põhikooli lõpus.

Kergejõustiku trenni viimastel aastatel arvas treener, et ma peaks veidi kergem olema, et veel kiiremini joosta. Ainuke asi, mis siis puudu oli, olid teadmised, kuidas seda edukalt teha. Hakkasin mina siis dieeti pidama lahjade toitude ja koguste vähendamisega. Kui ma õigesti mäletan, siis midagi sain alla ka, aga lõpuks siiski ebaõnnestusin. Tekkis ka kerge ületreeningu seisund, või pigem siis alataastumine. Ostsin apteegist ka mingit väidetavalt salendavat teed ning ükskord peale koogitüki söömist toppisin isegi endale näpud kurku. See oli mu dieeditamise madalaim punkt. Ja ma polnud kuskiltotsast isegi eriti rasvane.

Kõige karmimad kogemused on olnud siiski ilmselt MMA matšideks kaaluvõtmised. Veelaadimine, toidukoguste vähendamine, süsivesikute vältimine, paastumine, saunas higistamine. Ja siis tuli see lihtne osa, võitlus ka otsa.

Haritus

Võin häbita mainida, et erialane kõrgharidus mul puudub. Ja kust seda korralikult saadagi võiks praegu Eestis, kehakultuurist? Vaevalt küll.

Proovisin TTÜ-s informaatikat ja Mainoris ärijuhtimist, aga nendest ei tulnud miskit välja. See, mis ma üldse arvan haridussüsteemist on juba teise terve postituse teema.

Ennast ise pidevalt treenides (kasvõi staadionil üksi, või jõusaalis) sai uuritud palju infot. Ütleme nii, et õige tee poole aitas juhatada algselt mind ilmselt Kristjan Koik, mingite allikate, raamatute ja lihtsalt infoga.

Teadmisi mingeid juba oli, mõtlesin minna EOK treeneritekoolitusele (fitness ja kulturism, vist ka jõusaal, pole siiani aru saanud sellest). Siis juba mõtlesin, kas äkki saaks kohalikus jõusaalis ka tööd. Uurisin Spordihoone juhatajalt (kes oli juhuslikult ka mu kehalise õpetaja kunagi) ja see osutus võimalikuks, saingi kohe varsti tööle ja ka koolitustele. Üldained olid muidugi toredad, aga erialane osa ikkagi suhteliselt kasutu, tänapäevasele personaaltreenerile. Ma ei tahtnud ju fitnessistiks saada. Kuigi praeguseks on seisukoht kulturismi ja fitnessi ning nende treeningmetoodika kohta veidi leebunud.
Kui midagi praegu Eestist valida, siis FAF Eesti Personaaltreeneri koolitus. Muidu võid hariduseks mõeldud raha lihtsalt potist alla lasta.

EOK eksamil kohtusin Risto Uuk’iga, kes on samuti mind arenguteel kõvasti heas mõttes mõjutanud ja aidanud.

Suurimateks eeskujudeks ja/või  infoallikateks on saanud USA, Kanada ja Venemaa (vene omad on nüüd juba vanad härrad või üldse surnud) erinevad treenerid.

Käesoleval aastal sai läbitud BioForce Certified Conditioning Coach koolitus Londonis, ühe oma suurima n-ö eeskujuga Joel Jamieson’iga.

BioForce Certified Conditioning Coach koolitus Joel Jamieson’iga.

Birminghamis käisime gängiga EPIC Fitness Summitil.

Tennisespetsiifiline füüsilise treeningu koolitus Poolas, Jaime Fernandez’ega. Parim, kus olen käinud.

MMA kuubik 🙂

Olen harinud end ka läbi Precision Nutrition ja Certified Speed and Agility Specialist (IYCA) kursuste. Pean ütlema, et ei ole käinud väga paljudel suurematel või väiksematel koolitustel. Kuna enamus neist lihtsalt imevad. Mulle pole vaja CV-sse kirja panna kümneid koolitusi, kust ma oleks saanud vaid mõne harjutuse, mille kasulikkus ja rakendatavus on samuti küsitav. Ideede ja põhimõtete mõistmine on olulisem, siis saad kasvõi ise oma harjutused välja mõtelda, kui vaja. Ja neid ideid saan ma väga kenasti ja kiiremini ise igapäevaselt eriallikatest juurde õppides. On need siis blogid, artiklid, kolleegid, teaduslikud artiklid, raamatud, veebinarid, DVD-d jne.

“The man who does not read good books has no advantage over the man who can’t read them”

Üks suurimaid probleeme, mis ma näen on see, et treenitavatega tehakse lihtsalt mingeid (“lahedaid”) asju, pealtnäha mõtlemata miks ja kuidas. Äkki on paremaid variante?

“You have to build the ultimate physical machine but also the ultimate of the mind.” – Arnold Schwarzenegger

Treener

Treenerikarjäär algaski siis Kehra jõusaalist. Seal ei olnud küll palju teha kahjuks, ehk et praktikat sai vähe, aga teisest küljest oli siis väga palju võimalust lugeda. Nüüdseks on pigem nii, et tööd ja projekte on liiga palju, et peab vabastama aega enesearenguks. Nii erialaselt kui ka isiklikul tasandil.

Siis mingi hetk kolisin ma linna, Kehras töö jätkus, aga hakkasin trenne andma ka 3D Treeningus (seekord siis võitlustrenne). Sealt sain ma palju abi härra Priit Mihkelsonilt, et oma karjäärile tuult tiibadesse saada. Erinevad seminarid, liikuvustestimised jms inimestele.

Seminaride teemadeks oli põhiliselt siis korrektne treening ja vigastuste ennetamine. Seminarid olid külastatavuse poolt päris edukad. Mõned olid ka toitumisteemalised.

Sel ajal oli popp ka rühist rääkimine ja sellest, et kui ohtlik ikka on olla n-ö kehva rühiga. Praeguseks on aga asjalood nii kaugel, et vaated on veidi teistsugused ja nii pingeline asi ei ole.

Osalesin ka massaažikursustel (neljal), sain hakata pakkuma ka seda teenust. Nüüdseks olen sellest eemaldunud, kuna mul ei olnud enam selle vastu nii suurt huvi ja samuti on massaaž ilmselt ülehinnatud asi. Aga massaaži saada on ikka mõnus. Muidu tagasiside oli positiivne, sest (nagu mingis seriaalis kunagi kuulsin) klaverimängijatel on ju tunnetus hea.

Olen ka üks hilisemaid liikmeid Teadliktreeningu portaalis. Loodame, et see kogub üha enam populaarsust, et hea (olgem ausad – parim) info jõuaks rohkemate inimesteni.

A mis praegu toimub?

Praegu teen ikka mitu (jõu)trenni nädalas (natuke suurema rõhuga võimlemiselementidele ja mitmekülgsemale liikumisele). Mõnikord tõmban kätte ka poksikindad või püherdan matil. Hoian ja arendan liikuvust ning jõudu. Propageerin sagedast liikumist ja püüan seda isegi teha.

Tegelen eraklientidega jõusaalis, kus aitan neil alasti (ja ka riietes) paremini välja näha või misiganes nende eesmärk on. Samuti tegutsen Audentese Spordikooli tennisistide putitamisega.

Käima on lükatud ka projekt nimega Master of Movement, et panna inimesi rohkem ja mitmekülgsemalt liikuma ja rõhutada liikumise olulisust igas eas.

Samuti toimib sait nimega trenni.ninja. Mille läbi pakumegi Master of Movement treeningut, personaaltreeninguid, lugemist ja ka privaatse jõusaali kasutamise võimalust.

Tegutsen ka teadliktreening.com meeskonnas ning koolitan tasapisi välja uusi personaaltreenereid.

Eneseareng nii erialaselt kui isiklikult on väga tähtis osa minu elus. Ilma ei saa!

Mitte ainult kangi tõstmine.

Tennisistid (vahu)rullimas 🙂

„Anyone can make someone tired, not everyone can make someone better.“ – Martin Rooney.