Umbluu võitlusspordis

Külalispostitus: Spordiklubi 3D Treening ÜKE treener Jass Murutalu intervjueeris asutajat ja peatreenerit Priit Mihkelsoni.

See postitus on mõeldud ka teistele, kes võitlusspordiga (veel) ei tegele, sest sellel on sügavam tähendus kui lihtsalt võitlusspordiga tegelemine. Siin on teisigi eluks olulisi soovitusi. Selgub kuidas illusioon reaalsusest võib olla ohtlik.

Kaua oled tegelenud võitlusaladega?

Ma alustasin treeninguid võitlusspordis 16-aastasena, praeguseks olen tegelenud erinevate võitlusaladega juba ligikaudu 20 aastat. Esimeseks võitlusspordiks oli karate spordiklubis Riveta. Tegin ka aikido’d, kikkpoksi, lavavõitlust ning Wing Tsun’i. Enne seda kõike tegelesin veel kaheksa aastat korvpalliga.

Mingi hetk hakkas Tallinnasse tekkima oma klubihakatis. Ühtki visiooni tol hetkel ei olnud, vaatasime UFC’d, see oli väga huvitav, hakkasime väikse pundiga proovima maasvõitlust ja nii 3D Treening alguse saigi!

Kunagi arvasin, et ma ei suuda asju lõpule viia ja hakkasin kartma, et kas ma midagi üldse lõpule viin. Alati oli mingi jama, midagi segas. Pikkade otsingute tulemusena leidsin oma ala – jiu-jitsu – lihtsalt peab ära ootama selle õige! Nüüdseks olen seda juba 13 aastat harrastatud, ajalugu on päris kirju.

Kuidas jõudsid järeldusele, et see mida kunagi tegid, ei olegi võib-olla nii „päris“?

Meil olid Wing Tsun’i ajal n-ö “verised neljapäevad“, kus iga kuu või kahe tagant neljapäeviti panime kiivrid pähe, kindad kätte ning hakkasime ise proovima, kuidas on treenida reaalse vastupanuga.

Alguses ei tahtnudki tegelikult päriselt võidelda, tegime palju “õhku” tehnikaid. Sealt tuli aga võlts enesekindlus ja mingi hetk tekkis soov neid tehnikaid siiski testida. Tahtsin enesekindluse paika saada ja tundsin huvi vastupanuga sparringu vastu. Tahtsin teada, et ma oskan tõesti võidelda.

Üksi, ilma vastupanuta tehes, oli tehnika ilus, seevastu sparrimise tehnika oli lohakam. Alguses arvasin, et see on jama, aga hiljem mõistsin, et hoopis see on ilus. Kes sparrivad, need teavad asjast rohkem! Olin varem oma mullis, aga nüüd näen maailma täiesti teistmoodi. Illusioon tegelikkusest on ohtlik!

Illussioon tegelikkusest:

Tegelikkus:

Mis on sinu jaoks enesekaitse?

Kõige parem on, kui sul on kiired jalad, väldid olukordi, lähed minema ja ei hakka kellegagi plõksima. Enesekaitse peitub pigem selles. Võitlussport annab enesekindluse öelda “EI” lollis olukorras. Lollidega ei pea maid jagama.

Ma pole olnud sellises stressirohkes olukorras, kus keegi tahaks mulle põrandal jalaga näkku lüüa. Enesekaitse puhul on ikkagi reaalsed ohud, võid surma saada. Ma pole sellise ohuteadlikkusega ka lukumaadlust teinud. Ma ei kujuta ette, kuidas ma siis reageeriksin. Surmahirm on surmahirm, aga arvatavasti annab matil veedetud aeg mulle ikkagi eelise. Tahaks loota, aga keegi ei tea.

Millega peab arvestama traditsioonilisi võitluskunste harrastades?

Võitlusspordil on halb maik juures, kuna see seostub võistlemisega. Võitluskunst on aga niiöelda ilus. Mõnikord on seal palju ebavajalikku — üksikud vormid, kasutud traditsioonid, praktiline väärtus puudub. Peame tegema nii, sest kusagil Jaapanis tehakse.

Inimesed tahavad uskuda traditsioone – vööd, kimonod jne. See on ju põnev. Kui keegi ise tahab kasututele traditsioonidele alluda, siis on see okei. Aga miks sundida seda teistele peale?

Kui kriitilist mõtlemist ei ole, siis inimene usub igasugu asju. Asi peab olema tõenduspõhine, mitte põhinema anekdootilistel lugudel. Inimesed tahavad lihtsama vastupanu teed minna. Millegi tõeliselt oskamine on ränkraske töö, asjale tuleb otsa vaadata pikas perspektiivis. Kõike tahetakse aga kohe ja homme. Olulised on realistlikud eesmärgid!

Kui praktiline väärtus huvitab, siis võitlussport on ainus õige asi. Inimesed ei lepi MMA (Mixed Martial Arts ehk sportlik vabavõitlus) puhul kõigega, tahaks ainult poksi. Aga ei saa, peab ka maadlema. Päris võitlus näeb välja nagu MMA. Võitlus pole, et jalaga pähe ja kõik – nagu filmis. Kui ise usud, tee mis tahad, aga kui hakkad teisi sinna kaasama, siis see on probleem!

Kas traditsioonilised võitluskunstid valetavad inimestele?

Valetamine on võibolla liiga tugev sõna, aga kui valetatakse, siis mitte teadlikult. Ma ise ka uskusin igasugu asju ja nüüd võin öelda, et need olid valed. Uskusin ja rääkisin sama ka edasi. Ei testinud seda, mida uskusin. Saan rääkida ainult iseendast, kellegi teise kohta ei saa ma midagi öelda.

Mis on traditsioonilistest võitluskunstidest puudu ongi tehnikate testimine vastupaneva vastase peal. Me peame proovima, kas asi töötab ka reaalses võitluses, enne kui teeme väiteid selle tõhususe kohta!

Millised müüdid ja valearusaamad levivad võitluskunstide ja enesekaitse kohta?

Väga suur müüt on see, et nõrgem tütarlaps suudab suuremast meesterahvast jagu saada. Et kui tüdruk käib kuskil trennis, siis imeväel saab ta endast 26 kilo raskemast agressorist jagu. Sellist uskumust on kahjuks igasugused võitluskunstid süvendanud.

Võistlustel kasutatavad kaalukategooriad näitavad aga, et päris nii see siiski pole. Jah, kui väike naisterahvas, kes on näiteks 20 aastat maadelnud, kohtub pätiga, siis võibolla isegi suudab ta edukalt kurjategijale vastu saada, aga kindel ei saa selles olla.

Kindlasti on ka sääraseid juhtumeid, kus ka vähem oskajal õnnestub miski element n-ö tänaval ‘’ära teha’’. Näiteks mõni ongi nii hulljulge, et rakendab reaalses võitlusolukorras kursusel õpitud põlvega näkku löömise tehnikat ja jääb ellu. Paljudel ei pruugi tehnika meelde tullagi, ajastusest jms rääkimata. Seega selle peale ei tasuks lootma jääda.

Ka neil, kes palju võistlevad, tuleb närv sisse, sest võistlustel ei ole kõik samamoodi nagu trennis. Kui see juhtub kogenud harrastajate ja sportlastega võistlustel, siis miks ei peaks see juhtuma tavalisel inimesel, päris elus, olukorras, kus elu on tõesti ohus?

Sport annab võimaluse näha, mis on võimalik. Inimene areneb koos spordiga. Mentaalne karastus tekib ainult sparrides. Sporti tehes mõistame, kellest ikkagi reaalselt jagu saame. Maadlemine inimesega, kes on sinust 20 kg raskem, ei ole nii lihtne, isegi kui sa tehnikat oskad.

Kui keegi tuleb noaga kallale, siis kas võtad talt lihtsalt noa käest ära? Seda ei tahaks väga uskuda. Kui keegi ikkagi noaga ründab, siis üks väike viga võib olla väga suure ja halva tagajärjega. Kui ühe korra noa roiete vahele saad, siis on raske seis. Ründaja valib tihti välja väiksema ja nõrgema, sest õnnestumisvõimalus on siis suurem.

Mõni väidab ka, et eksisteerib no touch knockout (ilma teist puudutamata ta nokauti löömine). Sel juhul peab olema „ohver“ väga alluv. Ma olen kunagi käinud sellise mehe juures kellele pakkusin, et sparrime, aga ta keeldus. Ta ütles mulle, et ma sureks maha, kui ta mind puudutaks.

Kui neil gurudel mingi tehnika ei tööta, siis leitakse vabandused — tähtede seis polnud õige jne. Inimesed peavad mõtlema, kas see on reaalne. Kas on tõenäoline, et ta jamab või ongi see päris? Mustkunstnike puhul teatakse, et see on trikk, aga kui inimene ei ütle, et ta teeb trikki, siis usutakse, et tal on võimed!

Näide, kus ründaja neutraliseerimine ilma puudutuseta ebaõnnestub:

Kas oleme ära hellitatud eksitava infoga?

Ühiskond on ära hellitatud, see on hea reklaami töö. Puudub kriitiline mõtlemine ja siis minnakse umbluuga kaasa, usutakse kiireid lahendusi. „Kohe“ müüb, puudub kannatus. Kui tulu ei tule kohe, siis ei viitsita teha.

Paljud pole valmis tööd tegema, et heaks saada. Kiiresti ei saa heaks, trenni peab tegema. Vahet pole millisel alal, kohe ei ole võimalik olla parim. Saab paremaks, aga tuleb tegeleda alaga kauem ja treenida õigesti. Oskus tuleb aastatega.

Paljudel on pettekujutus treeningutest, eriti harrastussportlastel. Algajad tõmbavad end trennis rihmaks, tekivad vigastused ja läbipõlemised. Rahvas elab mullis, eiratakse reaalsust. Inimesed peavad ise ennast rohkem harima, otsima infot erinevatest allikatest, ei tohi nii lihtsalt jääda uskuma midagi, mida keegi kuskil kunagi ütles!

Ma ise olin ka väga mullis, mul polnud aimugi, et uskusin jura. Olin igasugusele infole avatud, aga siis mingil hetkel panin filtri peale ja kõik jooksis paika. See pole koolihariduses kinni, elementaarne kahtlemine, skeptitsism, tõendid, teadus — neid on vaja!

Kokkuvõtteks

Inimestel peaks olema reaalne suhtumine enesekaitsesse, kambale vastu ei saa.

Kriitiline mõtlemine tuleb paika panna, enda ja info vahele tuleb panna hea filter.

Mina ei ole enesekaitse spetsialist. Olen brasiilia jiu-jitsu must vöö. Ma ei saa rääkida sellest, milles ma spetsialist pole. Ma ei saa öelda, mis on parim näiteks noarünnaku vastu.

Võitluskunsti ja sporti ei peaks harrastama enesekaitse pärast. Kuidas sa testid enesekaitset – lähed linna peale kaklema igal nädalavahetusel? See ei toimi!

Inimesed peaks harrastama sporti, sest nad tahavad seda teha. See on meeldiv harrastus, eluterve mõte on teha trenni. Võitlussport on tore, sul on sõbrad, hobi jne. See on elukvaliteedi parandamine!

Tuleb teada, mida sa tahad ja siis sellega tööd teha. Kui tahad head vormi, siis tee trenni ja toitu korralikult!

Kiireid oskuseid pole olemas, nii et ole valmis tööd tegema, sest iga asi nõuab aega. Lühiajalisi lubadusi ei peaks uskuma. Sa saad heaks selles, mida harjutad!

 3d

6 Kommentaari
  1. Hannes Kunart
    Hannes Kunart says:

    Üldiselt võib kirjutatuga nõustuda. Ja eks see ongi enamike treenerite ja instruktorite jaoks jutt stiilis “aasta koosneb 12-st kuust”, ehk iseenesest mõistetav. Küll aga vaidleks vastu traditsioonide teemal. Keegi ei sunni midagi peale, aga alaga tegeledes on olemas teatud tingimused mida tuleb täita. Ma ei tahaks uskuda, et 3D treeningutel on ok kui mõni mees tuleb trenni näiteks “bottomless”, narko/alko auru all, kuu aega pesemata, kettide ja kulinatega kätel/kaelas vms. Priit, juhul kui sa seda loed, oma 20 aastase kogemuse põhjal peaks sul olema hea ettekujutus mis vahe on enesekaitsel, võitlusspordil ja võitluskunstil. Seetõttu ei saa neid kolme kritiseerida samade kriteeriumite põhjal. Aga kordan veel, üldjoontes su jutuga nõus.

    Reply
  2. Priit Mihkelson
    Priit Mihkelson says:

    Tänud kommetaari ees ja varsti vastan 🙂

    Aga esialgu ütlen seda, et traditsioonide all ei mõelnud ma elementaarseid hügieeninõudeid ja riietuskoodi vaid midagi muud.

    Ja teiseks pean mainima, et minu jaoks on brasiilia jiu-jitsu võitluskunst ja ka võitlussport. Minu jaoks on nad lahutamatud. Minu jaoks tähendab kunst oskust võidelda ja sport võimalust seda reaalselt vastuhakkava vastasega proovida. Enesekaitse on kunsti/spordi üks väljundeid aga sinna paranoilisse maailma ma ei trügi ja ei soovita ka teistel trügida.

    Aga nagu ma ütlesin, siis hiljem kirja loodetavasti pikemalt!

    Reply
  3. Ilmar Koort
    Ilmar Koort says:

    Niisiis võitluskunsti oskaja – kas inimene kes teeb võitlemisest kunsti, või inimene kes võitleb nagu kunstnik. ise eelistan viimast varianti

    Reply
  4. Priit Mihkelson
    Priit Mihkelson says:

    Artiklis mõtlesin kasutute traditsioonide all vanu mõtteviise ja treeningmetoodikaid, millede töötamise kohta meil puuduvad tõendid või mis meie kultuurikeskkonnas lihtsalt ei toimi. On ka töötavaid traditsioone ja nt meie rakendame ühe näitena oma trennides aktiivselt sellist käitumismustrit, kuna leiame, et see on eluterve http://sbgi-pdx.com/jiu-jitsu-ironman-sbg-tradition/, aga jah, elementaarne hügieen ja treeningutele sobiv trenniriietus ei ole see, mille üle oleks sobilik hetkel diskuteerida. Meie suhtumine on see, et kui me leiame, et miski ei tööta enam, siis me muudame seda ja kui me avastame, et miski töötab paremini, siis me võtame selle kohe kasutusele – meid huvitab toimivus!

    Ühe näitena hokutoryus olevas mitte töötavast traditsioonist oleks see, et teie meetod maasvõitluse õppimiseks ei ole efektiivne, aga te ikkagi jätkate selle tegemist, sest nii on teil teil vööprogrammis sees. Te teate, et kuskil tehakse seda arvatavasti palju efektiivsemalt, aga te ei muuda oma käitumist ja nn sunnite seda ka sellisena oma trennides käivatele inimestele peale.

    Reply

Kommenteeri

Tahad küsida või täiendada ?
Ootame rõõmuga sinu tagasisidet

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *