1) Lähtuvad sellest, mida nad ise teevad ja mis neile endile meeldib, mitte inimese eesmärgist ja sellest, mida inimesel tingimata vaja on. Kui näiteks alaselja valuga inimene küsiks nõu füsioterapeudilt, kiropraktikult, treenerilt, arstilt, nõelravitsejalt, nõialt või selgeltnägijalt, siis saaks suure tõenäosusega sama inimene sootuks erineva lähenemise osaliseks. Kuna eelnevad kogemused ja isiklikud eelistused mõjutavad inimest tugevalt, siis ka sama eesmärgiga inimest treeniksid tõenäoliselt kulturismi taustaga treenerid teistmoodi kui jõutõstmise baasiga treenerid, kergejõustiku põhjaga treenerid teistmoodi kui rühmatreeningu vundamendiga treenerid jne. Kõiki ei saa ühe puuga loomulikult mõõta, aga kasuks tuleks, kui treenerid oleks mitmekülgsemad, avarama silmaringiga ja mõtleks rohkem treenitava soovide peale.
2) Teevad harjutusi, mille potentsiaalne kahjutegur on suurem kui kasutegur ja mõttekus küsitav. Sageli kasutavad treenerid harjutusi, millel ei ole mitte mingit arendavat mõju ja mis on potentsiaalselt kahjulikumad kui kasulikumad. Heaks näiteks on kõhuli kere ja jalgade tõsted ehk superman ja selle variatsioonid. Mis on selle harjutuse kasutegur? Lülisamba nimmeosa hüperekstensiooni (olenevalt variatsioonist võib olla ka rotatsiooni) viimine on kasulik täpsemalt milleks? Seismine fitpallil. Mis sooviga inimene trenni tuli? Soovis fitpallil seismises paremaks saada?
3) Ei tugine tõenduspõhisele praktikale, ei mõtle kriitiliselt. Tuginetakse autoriteetidele või eeskujudele või liialt koolitustelt saadavale infole ja oma kogemusele. Lähtutakse traditsioonidest ja sageli sellest, mis endal on toiminud. Miks toimib? Kust koolitaja teab seda, mida ta räägib? Miks eeskuju soovitab just neid asju, mida ta soovitab? Millele ta tugineb? Kuidas ta võib eksida? Kriitilisest mõtlemisest ja teadmiste hierarhiast kirjutasime siin ja siin.
4) Kasutavad treeningmeetodeid, millel pole sageli mingit mõtet või millest on väärarusaam. Olete märganud BOSU peal seistes kükkide tegemist või fitpallil põlvili olles harjutuste tegemist? Funktsionaalne? Oleneb milleks, aga enamasti on vastuseks EI, kuna vaevalt inimese eesmärk on saada paremaks BOSUl kükkijaks. Kui on, siis on tõesti funktsionaalne. Ohtlik? Ohtlikum kindlasti kui samade asjade tegemine kindlal pinnal. Olete näinud videot, kus tuntud laulja kurdab peale BOSUl kükkide tegemist põlvemure üle?
5) Väidavad kindlameelselt asju, millel pole mingit alust. ’’Süsivesikud teevad paksuks’’, ’’kalorid ei loe’’, ’’tee seda harjutust ja saad valust lahti’’, ’’5 korda päevas peab sööma’’, ’’peale trenni peab kindlasti taastusjooki jooma’’, ’’peale trenni tee kindlasti venitusi’’, ’’see on hea toit ja see on halb toit’’, ”masinad pole mingil juhul funktsionaalsed” jne.
6) Ei õpi ja käivad koolitustel valedel alustel. Sageli on treeneritel muljetavaldavad CV-d, kus reas üks koolitus teise järel. Sageli kohtab suhtumist „kui paberit ei anta, siis pole mõtet minna“. Ära ole selline treener kes mõtleb nii: Kui koolitaja on eestlane, siis pole mõtet minna. Kui koolitaja on tuntud eestlane, siis võib-olla lähen. Kui koolitaja on tuntud eestlane ja annab paberi ka – tõenäoliselt lähen. Koolitaja on välismaalt ja jagab pabereid – kuupäev, koht ja hind pole olulised, olen kindel osaleja! Huvitav, palju on selliseid treenereid, kes vaatavad õhtul televiisorit, selle asemel, et ennast harida? Huvitav, paljud on paberi ja uute ”ägedate” harjutuste jahil ja paljud tõesti tahavad õppida? Paljud loevad tõenduspõhiseid väljaandeid?
7) Kujutavad ette, et nad on füsioterapeudid. Oleme oma silmaga näinud, kuidas treener kasutab oma klientidel manuaalseid võtteid, mis tegelikult ei tugine millelegi ja on potentsiaalselt väga ohtlikud. Enamasti on olnud tegu lülisamba ’korrigeerimisega’ ja arvatavasti valu ’ära võtmisega’ või ’leevendamisega’. Füsioterapeutidel on vastavad oskused ja teadmised. Treener ei ole füsioterapeut.
8) Kasutavad ’ägedaid’ harjutusi tehnika hinnaga. Vanad ja „igavad“ harjutused on pidanud vastu nii kaua sellepärast, et need töötavad ja õigesti tehtuna on kasutegur suurem kui kahjutegur. Me oleme kuulnud treeneritelt, et kui uusi ”ägedaid” harjutusi ei kasuta, siis pole spordiklubi või treener innovaatiline. See tähendab sageli, et võetakse kasutusele uusi tööriistu, nagu näiteks BOSU, fitpall, käterätik, erinevad rihmad jne, aga ei pöörata mingit tähelepanu tehnikale ega treeningprintsiipidele ning suurendatakse sellega potentsiaalselt vigastuseohtu.
9) Rakendavad iga kliendiga sama harjutuse tehnikat. Nende meelest on igal harjutusel ainult absoluutne üks sooritusviis ja olenemata tasemest, eesmärkidest ja omapäradest on igaühel sama tehnika. Tegelikult tuleks arvestada, kes see klient ikkagi on ja mis võiks talle kõige parem olla. Kas ta võiks kükkida laiema või kitsama harkseisuga, kui sügavale ta peaks kükkima, kui taha ta puusad peaks minema, kuhu suunas varbad peaksid asetsema?
10) Pakuvad igale kliendile toitumiskava, kus on paika pandud toiduained ja toidukogused grammide täpsusega. Sellisel juhul ei võta treener üldse arvesse kliendi hetketaset. Kui ta on terve elu joonud energiarikkaid jooke, tarbinud väga vähe juurvilju ja puuvilju ning söönud enamasti ainult kiirtoitu, siis kas oleks hea mõte panna ta ”ideaalsele” dieedile või pigem hoopis tuua sisse üks väike muudatus korraga, et ta saaks sellega harjuda ja et see muutuks pikaajaliselt osaks tema eluviisis? Kui tuua sisse uusi häid harjumusi, siis võib-olla varsti pole halbadeks harjumusteks enam ruumigi. Toitumiskavade konveiermeetodil tootmine ei ole sugugi personaalne lähenemine. Lisaks ei ole treener toitumisspetsialist.
11) Valivad kliendile liiga suure treeningkoormuse ja kasutavad liiga raskeid harjutusvariatsioone. Iga klient, kes uksest sisse tuleb, saab osaks treeningust, mis väsitab klienti nii palju, et too peab praktiliselt maas roomama ja vingerdama, et pärast rasket seeriat elus püsida. Miks peab klient tundma piinavat kurnatust või valu peale treeninguid? Igal kliendil on oma tase ja mis ühe jaoks võib olla piisav koormus, võib kellegi teise jaoks olla piinav koormus. Treeneri oluline ülesanne on seda tunnetada. Kui mingi harjutusvariatsioon on liiga raske tuleks regresseeruda. Sageli aga progresseerutakse liiga kiiresti.
12) On muutunud liiga mugavaks. Tehakse pidevalt samu asju, muututakse laisaks, ei astuta oma mugavustsoonist välja. Ollakse oma eelarvamustes liigselt kinni, nagu muid võimalusi ei eksisteerikski. On treenerid, kes nagu ei arenekski. 10 aastat tehakse samu asju. On see kire puudumine? Vähe on neid, kes pidevalt uurivad ja puurivad sooviga edasi areneda. Vähe on neid, kes esitavad endale pidevalt küsimusi ja ülesandeid, suhtlevad kolleegidega ja lähivaldkondade esindajatega, et saada veel paremaks. Jah, on võimalus, et näiteks füsioterapeutidega suheldes võib treener ”lolliks” jääda ja ”rumalaid” küsimusi esitada, aga sellest hullem on oma mugavustsoonis edasi istumine eksimise kartuses. Eksimine on arengu osa ja tihtipeale on kasulik ka kõige iseenesestmõistetavatena tunduvatel teemadel arutleda.