Tõenäoliselt on igaüks meist osalenud aruteludes ja sageli leidnud ennast mõtlemas, et kuidas küll teine pool vingerdab teemast kõrvale või räägib aia asemel aiaaugust. Sageli esineb nendes aruteludes demagoogiavõtteid ja loogikavigu, mis segavad professionaalset diskussiooni.
Demagoogia on kõnedes, diskussioonis, vaidluses, arutluses ja propagandas toimuv kuulajaskonna sihipärane ja ebaaus mõjutamine. Ausas diskussioonis, vaidluses või arutelus püütakse demagoogiat vältida ning tugineda üksnes faktidele ja loogikale. Demagoog ei kasuta oma auditooriumi veenmiseks argumenteerimist, vaid demagoogiavõtteid.
Siin on mõned populaarsemad demagoogiavõtted ja loogikavead, mida aruteludes tehakse ja kasutatakse:
• Tegelikkuse moonutamine (straw man) – muudetakse väidet, tsiteeritakse valesti, ümbersõnastatakse originaalset argumenti või ülelihtsustatakse seda. Argument muudetakse teistsuguseks, et seda oleks lihtsam rünnata või valeks tunnistada. Näide: Üks inimene ütleb, et venitamisel ei ole teaduslike tõendusmaterjalide alusel paljusid neid kasulikke omadusi, mida traditsiooniliselt sellele omistatakse. Teine inimene ütleb selle peale, et esimene inimene ütles, et venitamine on kahjulik ja seda ei tohiks teha.
• Enamusele apelleerimine (argumentum ad populum) – mõjutamine grupi kaudu, eelarvamused ja stereotüübid, mõjustamine arvamusliidri kaudu. Näide: Üks arutleja ütleb teisele, et kõik treenerid, keda tema teab, treenivad oma kliente enamasti masinatega, järelikult nendega on kõige efektiivsem ja turvalisem treenida.
• Inimesest lähtuv argument (argumentum ad hominem) – enesekiitus, vastase ründamine, naeruvääristamine. Rünnatakse inimest, mitte tema argumente. Näide: Üks inimene ütleb teisele, et tema juttu ei maksa uskuda sellepärast, et tema juuksevärv on blond.
• Emotsionaalne mõjutamine – hirmutamine, kiitmine, kuulaja kasu rõhutamine. Selle asemel, et arutleda originaalsete argumentide üle, suunatakse tähelepanu teemast eemale. Näide: Üks inimene ütleb teisele, et ta formaalne haridus on liiga madal, et teda keegi kuulama peaks.
• Ebaolulisele arvamusliidrile apelleerimine – enamus asju, mida me usume, põhinevad ekspertide arvamusel. Loogikaviga tehakse siis, kui väited baseeruvad autoriteetide, kes tegelikult pole antud teemas asjatundjad, arvamusel. Näide: Kui arutletakse näiteks harjutuste tehnika üle, siis üks inimene ütleb endal kasutusel oleva harjutuse tehnika põhjenduseks, et [lisa siia suvalise populaarse treeneri nimi, kes tegelikult pole riiklikult tunnustatud ekspert] teeb ju seda nii, järelikult see peab õige olema.
• Vale põhjus-tagajärje seos – kui X juhtub pärast Y juhtumist või X juhtub samal ajal kui Y, ei tähenda see automaatselt, et Y põhjustas X-i. Need võisid juhuslikust kokkusattumusest samal ajal juhtuda. Näide: Kui treenijal esineb alaselja valu juba viis päeva ja ta viiendal päeval rullib seda vahurulliga ning järgmine päev valu enam pole, siis arvab ta kindlalt, et vahurull võttis alaseljast valu ära, kuigi see võib olla lihtsalt kokkusattumus.
• Järelemõtlematu üldistus – vale on teha väga väikese või spetsiifilise valimi põhjal järeldus, et mingi asi kehtib kõigi puhul samamoodi. Näide: Treener ütleb, et tema kliendil aitas viis korda päevas söömine kaalus alla võtta. Sellest järeldab ta, et see aitab kõigil kaalus alla võtta.
Siin on mõned populaarsed eelarvamused, mis inimeste arutlemist ning tõe otsimist segavad:
• Kinnituseelarvamus (confirmation bias) – kalduvus otsida ja leida tõendust, mis kinnitab juba eksisteerivaid uskumusi, ja ignoreerida vastukäivat tõendust. Näide: Treener või füsioterapeut usub, et alaseljaprobleemide vähendamiseks on vaja nimmelülipiirkonda liikuvamaks muuta ja selle jaoks otsib ta kõiki materjale, mis seda uskumust kinnitavad, aga kui keegi näitab allikaid, mis vastupidist väidavad, siis ignoreerib ta need silmapilgselt.
• Investeerimiseelarvamus (sunk-cost bias) – kalduvus uskuda, et miski on tõsi sellepärast, et sellesse uskumusse on juba liiga palju investeeritud ja enam ei saa oma uskumust muuta. Näide: Treener on pikka aega soovitanud inimestel teha kõhulihaste nähtavale saamiseks sadu kordusi erinevate nurkade alt ja ta ei suuda oma nõuandeid muuta, kuna arvab, et inimesed peaksid teda selle tõttu rumalaks.
• Status-quo eelarvamus – kalduvus uskuda seda, mida me oleme kogu aeg uskunud ja millega me oleme harjunud. Näide: Treenija on kogu oma elu uskunud, et venitamine peab olema iga treenija iga trenni üks komponent ja ta ei ole nõus oma arvamust muutma isegi kui talle jagatakse teaduslikke tõendusmaterjale.
Praktiline soovitus:
Aruteludes osaledes võiks hoida avatud meelt, mitte “rünnata” isikuid, keskenduda infole võimalikult neutraalselt, arvestada erinevaid vaatenurki, kontrollida oma emotsioone, olla viisakas ja respekteerida teisi arutelus osalejaid. Parem oleks mitte eksida eelpool välja toodud demagoogiavõtete ja loogikavigade vastu.
Kasutatud kirjandus:
K. Aava. “Veenmiskunst”. Kirjastus Avita. 2003.
M. Shermer. “The Believing Brain”. Times Books. 2011.