2009. aastal küsiti 2303-lt ameeriklaselt erinevaid uskumustega seotud küsimusi. Neilt küsiti, kas nad usuvad jumalat, imesid, elu pärast surma, Darwini evolutsiooniteooriat, UFO-sid ja muud sellist. Tulemused olid huvitavad. 82% uskusid jumalat, vaid 45% uskusid evolutsiooniteooriat.
Miks see nii võib olla? Miks usutakse midagi, mis põhineb muinasjuttudel, aga mitte seda, mis on igapäevaselt meie ümber tajutav ning nähtav? Miks üldse midagi usutakse? Michael Shermer ütleb enda raamatus The Believing Brain järgmist:
“Meie uskumused tekivad erinevatel subjektiivsetel, isiklikel, emotsionaalsetel ja psühholoogilistel põhjustel keskkondades, mille on loonud meile pere, sõbrad, kolleegid, kultuur ja ühiskond tervikuna; pärast seda, kui meil on uskumused tekkinud, kaitseme, põhjendame ja ratsionaliseerime me neid igasuguste intellektuaalsete põhjuste, kaalutud argumentide ja ratsionaalsete selgitustega. Uskumused tulevad esimesena, selgitused uskumustele järgnevad. Ma kutsun seda protsessi usul-baseeruvaks realismiks, kus meie veendumused reaalsusest sõltuvad uskumustel sellest. Reaalsus eksisteerib sõltumata inimeste mõistustest, aga meie arusaam sellest sõltub uskumustest, mida me mingil ajal usume.”
Aju on usumasin. Aju hakkab naturaalselt otsima andmetes mustreid ja loob neile mustritele tähenduse. Mustreid on võimalik leida nii tähenduslikes kui tähenduseta andmetes. Meie ajud arenesid selliseks, et meid ümbritsevast maailmast paremini aru saada . Need tähendusega mustrid muutuvad uskumusteks ja uskumused loovad meie arusaama reaalsusest.
Mustrite ja seoste loomine on omane igale loomale. See on osa evolutsioonist ja aitas inimestel ellu jääda. Me otsime seoseid A ja B vahel. Vahel on A ja B vahel seos, aga vahel pole. Kui mingi vale seose uskumine tundub ajule kasulikum kui selle mitte uskumine, siis aju valib uskumise.
Näide: Sa kõnnid pimedas metsas ja kuuled mingit heli. Võimalik, et see on lihtsalt tuul või ohutu loom, aga tõenäoliselt usud sa, et see on sulle ohtlik ja tõmbad uttu. Kui sa teed vea, sest tegelikult seal polnud mingit ohtu, ei mõjuta see sind eriti. Kui sa aga oleks arvanud, et see on lihtsalt tuul, aga seal oleks olnud reaalne oht, oleks sa enda elu ohtu seadnud.
Selline mehhanism, mis tundub meid kaitsvat, võib tänapäeva maailmas ka kahju tuua. Aju võib luua valesid seoseid ning panna meid uskuma ebakorrektseid väiteid, sest me oleme evolutsiooniliselt nii mõeldud töötama.
Kui uskumused on loodud, hakkab aju otsima tõendust, mis kinnitaks neid uskumusi. See lisab enesekindlust nendesse uskumustesse ja muudab nad tugevamaks. Aeg-ajalt võivad uskumused tekkida lihtsalt ühest olulisest sündmusest. Väga harv on see, et keegi kaalub tõendust nii millegi poolt kui ka vastu, analüüsib tõenäosust ja teeb emotsioonitu otsuse.
Meie evolutsiooniliselt arenenud hõimu tendents paneb meid looma koalitsioone samamoodi mõtlevate inimestega meie grupis ja hirmutama neid, kellel on erinevad veendumused. Kui me kuuleme teistelt uskumusi, mis erinevad meie omadest, siis me naturaalselt ignoreerime neid või mõtleme, et need on idiootsed või kurjad. See tendents muudab isegi veel keerulisemaks muuta oma arvamust uue tõenduse ilmumisel.
Kõik maailma mudelid, mitte ainult teaduslikud mudelid, eksisteerivad meie uskumustel ja usul baseeruv reaalsus tähendab, et me ei saa sellest hoiduda. Me saame aga rakendada teaduse tööriistu, mis on disainitud testima erinevaid mudeleid ja uskumusi reaalsusest, ja leida, kas teiste inimeste tähelepanekud lähevad kokku meie omadega. Kuigi pole olemas ühtegi meetodit peale meie enda, kuidas tõde reaalsusest näha, on teadus parim tööriist, mis kunagi loodud, mis paneks kokku ajutisi tõdesid tingimuslikest reaalsusest. Usul baseeruv reaalsus ei ole relativism, kus kõik tõed on võrdsed ja kõigi reaalsus väärib võrdset austust. Universum tõesti sai alguse suure pauguga, maakera tõesti on miljardeid aastaid vana ja evolutsioon tõesti juhtus ja kellegi uskumus vastupidisest on suure suure tõenäosusega tõesti vale.