Kõik teadmiste omandamise meetodid ei ole võrdväärselt tugevad. Kui keegi väidab midagi uut ning natuke ebatavalist, on täiesti õige küsida: “Kust sa selle info said?” Vastavalt allikale saab hinnata kui tugev väide on ja kas seda uskuda või mitte. Kust üldse inimesed teadmisi ammutavad? Milliseid viise selleks kasutatakse? Laias laastus võib tugineda viiele teadmiste omandamise meetodile:
- Traditsioon on teadmiste hierarhias kõige madalamal kohal ja seda tuleks kasutada vaid siis, kui muud meetodid pole adekvaatset informatsiooni meile andnud. Traditsiooni alla kuuluvad teadmised, mida me võtame tõesena sellepärast, et neid on kogu aeg tõeseks peetud.
- Autoriteet on teadmiste hierarhias tugevuselt järgmisel kohal. See tähendab, et me loeme mingit teadmist tõeseks sellepärast, et keegi tunnustatud ekspert on öelnud, et see asi on nii. Näiteks õpetaja ütleb klassis, et mingi asi on nii ja õpilased usuvad, et see ongi nii. Kuna eksimine on inimlik, eksivad ka eksperdid.
- Järgmisena on hierarhias oma kogemus ehk katse-eksitus meetod. See on populaarne viis testimaks mingite väidete tõesust ja efektiivsust. Keegi väidab midagi ja sa proovid ise järgi kas see vastab tõele või mitte. Kui see tõepoolest toob tulemusi, siis arvad sa, et väide on tõene; kui ei too, siis peaks väide vale olema. Oma kogemus on aga väga ebausaldusväärne meetod teadmiste hankimiseks sellepärast, et see pole eriti süstematiseeritud ning ei arvesta alternatiivsete muutujate ja võimalustega.
- Eelviimasena on hierarhias loogiline arutelu. See tähendab induktiivse (mingitest tähelepanekutest tehakse üldistused) või deduktiivse (olemasoleva teooria põhjal luuakse hüpotees) loogika kasutamist. Loogilisel arutelul on ka oma puudused, sest mitte kõik, mis tundub loogiline, pole tegelikult tõene.
- Teadmiste hierarhia tipus on teaduslik meetod. Teaduslikku meetodit saab defineerida kui looduslike nähtuste kohta tehtud hüpoteetiliste väidete süstemaatiline, empiiriline, kontrollitud ja kriitiline analüüs. Ka teaduslikul meetodil on omad puudused, aga kui hüpoteese testitakse korralikult, siis on teaduslik meetod kõige parem meetod teadmiste omandamiseks.
Kuigi teaduslik meetod ei ole eksimatu ning ideaalne, on see siiski parim meetod teadmiste omandamiseks. Eksimine ja teooriate muutmine on teaduse osa. Teadlane ütleb, kui midagi on ebatõenäoline või tõenäoline; ta üldiselt ei tee absoluutseid väiteid. Ka teadusliku mõtteviisi abil saadud vastused pole kunagi lõplik tõde, sest teadlasedki teevad vigu, kasutavad vananenud või ebaõigeid meetodeid jne. Teadlased on inimesed, kes on emotsioonide ohvrid nagu kõik teised inimesed ja kellel on samuti kognitiivsed eelarvamused, mis uskumusi kinnistavad. Samas on teaduse abil saadud vastused tihti siiski paremad teistest võimalikest valikutest, mille puhul ei proovitagi küsimustele läheneda objektiivselt ega lähtuta faktidest. Ka teaduses muudetakse uskumusi, aga isegi seal, kus loevad ainult faktid, ei muudeta neid nii tihti kui arvata võiks.
Mõned omadused, mis teaduslikku lähenemist iseloomustavad:
- Erapooletus: teadlane ei ole kunagi huvitatud mingist konkreetsest tulemusest, vaid sellest, kuidas asjad tegelikult on, niisiis läheneb teadlane uurimisobjektile erapooletult. Kui uurimine annab tulemuse, et mingit nähtust ei eksisteeri, siis see on täpselt sama oluline teaduslik avastus, kui see, et uuritav nähtus eksisteerib.
- Eksperimentaalne lähenemine: teadlased peavad oma teooriaid tõestama reaalsete tulemustega, mis saavutatakse näiteks eksperimentide läbiviimisel. Pädev uurimus on selline, mida ka teised teadlased saavad samadele tulemustele jõudes korrata.
Teaduses kasutatakse sellist tõe leidmise mudelit, et kui mingi väite kohta on palju tõendust, siis selle tõesuses võib olla enesekindlam. See on tõenäoliselt tõene. Kui „0“ skaala alguses tähendab täiesti ebatõest väidet ja „1“ skaala lõpus absoluutset tõde, siis kõik, mis on 1-le lähemal, on tõenäoliselt tõesed, ja kõik, mis on 0-le lähemal, on tõenäoliselt ebatõesed.
1990-ndate alguses võeti meditsiinis kasutusele termin „tõenduspõhine“. Tollal leiti, et vähem kui pooled meditsiinilistest otsustest põhinesid teaduslikel uurimustel. Nüüd kasutatakse seda süsteemi ka fitness-valdkonnas. Üldfüüsilises treeningus võib seda nimetada süstemaatiliseks lähenemiseks sportlaste ja klientide treenimisel, mis tugineb hetke kõige paremal teadusel ning professionaalsel arutelul.
Eesmärk on järjepidevalt ja põhjalikult analüüsida teadusuurimusi ning korralikult kaaluda ühe ja teise osapoole tõendust. Selle tõenduse põhjal saab leida mingile treeningtehnikale, varustuselemendile või toidulisandile kas toetust või kriitikat ning inimesi paremini juhendada. Samamoodi võetakse arvesse enda isiklikku ning teiste professionaalide kogemust ning arutletakse selle üle.
Kui mingi väite tõenduseks on suur hulk kontrollitud kliinilisi uurimusi ning vähe vastukäivat tõendust, on see väide tõenäoliselt tõde. Kui mingi väite tõenduseks on vähe tõendusmaterjali, siis peame me ootama midagi enamat enne kui saame midagi kindlat väita.
Kuidas praktikas teaduslikku meetodit kasutada? Otsi mingil teemal üles kõik (või võimalikult paljud) teadusuurimused, et saada objektiivne ülevaade teemast. Hea oleks ka uurida meta-analüüse ja uurimuste ülevaateid. Mida rohkem mingi hüpoteesi kinnituseks hästi tehtud teadusuurimusi on, seda enesekindlam võib selle tõesus olla.
Kasutatud kirjandus
Hale J. The Limitation of Science. Psych Central.
Kirk L. English, William E. Amonette, Marilynn Graham. What is „Evidence-Based“ Strength and Conditioning? Strength and Conditioning Journal. 2012.
Schoenfield B. A Scientific Approach to Fitness: Applying the Hierarchy of Knowledge. BretContreras.com. 2011.